Jõudes Milaanosse kell 24.00 avastasin, et bussid ei sõida ja mis siis ikka... istun seni rongijaamas ja hakkan bussi ootama. Aga oh imet! Rongijaam pandi kinni ja kõik kellel ei olnud piletit järgmisele rongile pidid välja minema... samas ega vahet ei olnud. Külm oli nii või naa igalpool...
Nii ma siis istusin kohvri otsas bussipeatuses, kuhu buss pidi ilmuma alles viie tunni pärast.
Mõne minuti pärast ilmus sinna noormees, kes rääkis natuke itaalia ja natuke inglise keelt...
Me istusime kahekesi ukse taga kui selgus, et tema on Peruust ja tuli Itaaliasse interniajaks. Nooh.. lahe oli jutustada. Ma rääkisin talle Eestist ja helkuritest ja seadustest.
Mõne tunni pärast ühines meie seltskonnaga kaks saksa kutti, kel oli muide sama marsuut, mis minulgi...
Nii et kui rongijaam lahti tehti, buss lennujaama saabus, siis tatsasin saksa kuttide sabas ja saingi lõpuks lennujaama ja samas ka Berliini... Sealt edasi oli juba köki-möki.. Kui välja jätta seda, et ma jäin igal võimalikul juhul tukastama..
